ÄP: erakondade karistamatus peab lõppema

Erakondade rahastamine ja selle järelevalve on olnud lahendamata küsimus aastaid. Ettearvatult ei ole oodatud muutusi toonud ka erakondade rahastamise järelevalve komisjoni loomine, mistõttu viimane soovib sisulise kontrolli sisseviimiseks seaduseparandusi.

Äripäeva kirjutab juhtkirjas, et küsimus ei ole mitte süsteemis endas – kas rahastada erakondi riigieelarvet või annetustest -  vaid eelkõige selle läbipaistvuses ja kontrollis. Nii kaua kui rahastamise kontroll on formaalne, kasutavad erakonnad erinevaid JOKK skeeme. Alles siis, kui on selged reeglid, neid järgitakse ja kontrollitakse ning rikkujaid karistatakse saab teha vahet, kas rahastamine toimub riigieelarvest, annetustena liikmetelt või äriühingutelt.

JOKK riigirahastamise kiuste. Üks tugevamaid argumente, miks kaotada äriühingute annetused ja asendada need vastavalt valimistulemustele proportsionaalse toetusega riigieelarvest oli, et see kasvatab erakondade sõltumatust ning vähendab võimalikku korruptsiooniriski. Tegelikkuses ei ole kumbagi toimunud ning JOKK skeemid toimivad edasi.

Alles reedel kirjutas Äripäev, kuidas Pärnus ärihuvisid omavate ärimeeste firmad rahastasid varjatult keskerakondlase Mart Viisitamme saamist eelmiseks Pärnu linnapeaks. Skeemiga olid seotud ka tuntud ja tunnustatud ettevõtjad nagu Rein Kilk, Urmas Sõõrumaa, Toivo Ninnas, Arvo Sarapuu, Robert Herman ja Guido Kundla. 2009. aasta sügisel kirjutasime, kuidas Reformierakondlastest tollased riigikogu liikmed Jaanus Rahumägi, Robert Antropov ja eurosaadik Kristiina Ojuland vassisid kampaania kuludega, jättes osa deklareerimata, ning oli kahtlus, et nad lasid osaliselt oma 2007. aasta valimiskampaania arveid kinni maksta eraettevõtetel.

Osad ettevõtjad tunnistasid Äripäevale, et tegu ei ole eranditega, vaid pigem juurdunud skeemidega. Niisiis ei ole erakondade rahastamine maksumaksja raha eest täitnud oma peamist ülesannet. Kuid probleem ei kaoks ka uut süsteemi luues või endise süsteemi juurde, kus erakondi rahastasid ettevõtjad avalikult, naastes. Sest kitsaskohaks pole mitte rahastamissüsteem, vaid sisulise kontrolli puudumine. Üheks näiteks, et kuigi ellu on kutsutud erakondade rahastamise järelevalve komisjon, suutsid nad viimastel riigikogu valimistel „vahele võtta” vaid üksikkandidaat Leo Kunnase, kes eksis aruande koostamisel. Eksimus, mida suuremad erakonnad, kellel on piisavalt ressurssi, kunagi sisse ei lase. Samas seda, et sisulist kontrolli ei toimu ning formaalselt jälgitakse peamiselt, kas kõik ette nähtud dokumendid on esitatud, on möönnud ka komisjon tehes ettepaneku seadusemuudatuseks.

Kuum kartul. Kuid ka erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ettepanekud seadusemuudatuseks on taaskord pigem formaalsed, puudutades peamiselt raamatupidamislikke arusaamatusi. Erakondade järelvalvet on veeretatud nagu kuuma kartulit ning lõpuks langes see komisjonile, kellel küll, vastupidiselt varasemaga kui riigikogu liikmed kontrollisid iseend, on ka erapooletuid liikmeid, kuid jätkuvalt on nõrgim osa volitused ja karistusmeetmed. Erakondade rahastamisvisioonide asemel, mida komisjon seni on peamiselt loonud, peaks komisjon suutma uurida ja juurida ebaseaduslikku rahastamist. Praegu puuduvad aga nii vahendid kui ka tahe ning uus komisjon käib vanaviisi oma eellase jälgedes.
Muutusi on aga vaja, sest lootus, et Eesti poliitiline kultuur areneb kohta, kus rahvaesindajad teavad, kus on seaduslikud ja eetilised piirid, ei ole täitunud.