Savisaare pöördumine: kas jõustruktuurides kehtivad eetikareeglid?

04.03.2009, 17:23 Loe kommentaare (16)

Kas eetikareeglid kehtivad ka Eesti jõustruktuuride kohta, küsivad 12 tuntud, valdavalt keskerakonnaga seotud inimest eesotsas Tallinna linnapea Edgar Savisaarega täna avalikustatud pöördumises.Samal teemal

Täna moodustasid 12 poliitikut, teadlast, ajakirjanikku, ühiskonna- ja majandustegelast Tallinnas Vaba Ühiskonna Liikumise. Avaldusele "Vabast ühiskonnast" kirjutasid alla Allan Alaküla, Peeter Ernits, Andres Kollist, Cilja Laud, Toomas Lepp, Peeter Rebane, Mailis Repš, Rein Ruutsoo, Edgar Savisaar, Ain Seppik, Ester Šank ja Rein Veidemann.

Järgneb avalduse tekst.

 Loe edasi
Reklaam

Ajalugu on meile õpetanud, et väikeriigi iseolemine võib olla habras. Eesti riiklus taastati vabadust armastavate inimeste poolt. Laulev revolutsioon ja unistus oma riigist ühendas eesti rahva nii, nagu seda varem ega hiljem pole olnud. Vaba ühiskonna kaitsmine on Eesti riikluse kaitsmine, ja iga tegevus, mis aitab omariiklust tugevdada, on investeering tulevikku.

Kakskümmend aastat on möödas ajast, kui Eestis asuti taastama vaba ühiskonda. Just vabanevad ühiskonnaliikmed olid need, kes taastasid Eesti riigi. Meie taasiseseisvumine ja oma riigi loomine õnnestus tänu sellele, et kogu rahvast haaranud laulva revolutsiooni juhtivad jõud olid meie parimad ajud: õpetajad, arstid, teadustöötajad, loomeinimesed. Need olid erineva tagapõhjaga aate-inimesed, kes tegutsesid omakasuta.

Veel mõned aastad tagasi esitlesime end maailmale kui edukate reformide ja imelise majanduskasvuga riiki. Kuidas oleme jõudnud tänase majandusolukorra ja poliitilise kultuurituseni on küsimus, milline vajab põhjalikumat analüüsi. Me ei saa nõustuda kollektiivse vastutuse jutustamisega. Üleilmses finants- ja majanduskriisis on ka meile lähedal ja meile lähedasi riike millised on jõudnud pankroti äärele. Aga on ka riike, milliste olukord on oluliselt lootustandvam kui Eestis. On riike, kus jagub rahalist võimekust ja intellektuaalset jõudu edasimineku kavandamiseks. Eesti on kahjuks riikide konkurentsis oma positsioone kaotamas. Seda nii majanduslikus kui isikuvabadusi ja riigi vaimset arengupotentsiaali puudutavas plaanis.

Vaba mees vabal maal oli ideaal siis, laulva revolutsiooni päevadel ja on seda tänagi. Vaba ühiskond püsib tasakaalupunktis mõttelisel teljel, mille ühes otsas on anarhiline kõikelubatavus ja teises otsas diktaatorlik politseiriik. Eesti ühiskondlikus arengus on mõnda aega olnud tajutav oht nihkuda üheksakümnendate aastate alguse kõikelubatavuselt selle skaala teise äärde: elukorraldusesse, kus valitseb vali kord ja kõike jälgib "suur vend".

Vabas ühiskonnas tähendab vabadus eeskätt just nende vabadust, kes ei ole võimul ja kelle käsutuses ei ole riigiaparaati. See tähendab just võimul mitteolijate vabadust tegutseda, rääkida, kirjutada, võimu kritiseerida ja ise võimu taotleda nii, et on kindlalt välistatud vähimgi oht, et neid selle eest võimulolijate poolt väntsutama hakatakse. Eriti ohtlikuks võivad valju korda taotlevad arengud kujuneda majanduskriisi oludes.

Vastutustundetust agarusest kõneleb vandeadvokaat Leon Glikman oma 17. veebruari Päevalehes ilmunud artiklis "Hirm pärsib majandust": "Eestis on ettevõtjate suhtarv elanikkonda mitu korda väiksem kui ELis keskmiselt ja see on vabalanguses. Rahvusvahelise reitinguagentuuri Moody's hinnangul on Eesti majanduskeskkond ja äriline aktiivsus märkimisväärselt alla käinud... Kuigi ebaseaduslike haldusaktidega on ettevõtjatele massiliselt hiigelkahjusid tekitatud, ei ole vähemalt avalikkusele teada ühtegi pretsedenti, kus seaduserikkujast ametnikku oleks karistatud, rääkimata temale osakesegi kahju hüvitamise kohustuse panemisest. Põhjendamatute kriminaalasjade menetlemine raiskab avalikke vahendeid ja pärsib ettevõtlust. Õigusriigis ei ole õigeksmõistmises midagi erakordset, kuid seal ei ole kohta ka päevselgelt põhjendamatutel menetlustel. Selliste sisult tölplaslike ja tõendusliku baasita kriminaalasjade tõttu on hävitatud paljude inimeste tervist, mainet ja vara. Lugupeetud inimesi on pikki aastaid põhjendamatult häbistatud, kuid avalikkuse ette ei jõua need, kes on selle taga." Samas, just majandussurutises olev riik vajab seda enam vabasid ja oma põhivabadustes kindlaid, teotahtelisi inimesi.

Uurimisorganite ja täitevvõimu ning poliitika lahti sidumine oli üks meie olulisemaid saavutusi taasiseseisvudes. Ometi peame nii tänastele kui tulevastele otsustajatele meelde tuletama, et uurimisorganite kasutamine oma erakondlike, sõpruskondade või äriliste eesmärkide saavutamiseks pole Eestis vastuvõetav viis asju ajada ega poliitikat teostada. Ka õiguskaitseorganites töötavaid arukaid inimesi ruineerib see, kui nad peavad tegelema poliitiliste tagamaadega tellimuste täitmisega õiguskorra kaitsmise asemel.

Inimesed Eestis peavad olema kindlad, et meie elu on korraldatud nii nagu demokraatliku riigi tavad ette näevad: oma oponentide või konkurentide vastu süüasjade genereerimine on vastuvõetamatu. Me tahame olla kindlad, et Eestis pole võimalik õigusorganitele anda juhiseid, millise äriettevõtte, millise erakonna liikmeid, millise rahvuse esindajaid, millise usutunnistuse või nahavärviga inimesi uurida ja millistest eemale hoida.

Reljeefseima näitena joonistub välja kõigile mällu sööbinud üks kuue aasta tagune kohtuasi. See häbiväärne sündmus tuletab meelde, kuidas inimesest püüti poliitikamängudes teha süüdlane, kuidas teatraalselt lavastatud viisil ja kaamerate ees arreteeriti toonane Tallinna abilinnapea. Arreteerimine toimus riigikogu valimistele järgnenud koalitsiooniläbirääkimiste ajal ja sellel oli mõju riigi sisepoliitikale. Õigeksmõistmise hinnaks oli aga inimese ruineerimine, tema tervise ja tuleviku oluline kahjustamine.

Kahjuks on taolisi näiteid teisigi: vaid mõned kuud tagasi kuulsime ajakirjanduse vahendusel kümnetest nn korrumpeerunud ametnikest Tallinna linnavalitsuses. Tänaseks teame, et need "massilised superkorruptandid" maksid oma pisieksimuste eest mõnesajakroonise trahvi ja südikamad neist, kes sellegi otsuse kohtusse edasi kaebasid jäid hoopiski õigeks. Hiljuti kuulsime koolilastest loomakaitseaktivistide ülepingutatud ülekuulamistest ja hirmutamisest. Mitte arvatavaid mõrvareid vaid tõestamata majandussüüga inimesi on demonstratiivselt kodust minema viidud traumeerides sedaviisi nii nende lapsi, lähikondlasi, kui kogu ühiskonda.

Arusaamatu on ka nn maadevahetuse asja menetlemine. Arreteeriti kõrge riigiametnik ja mõned ärimehed, muudeti poliitiliseks laibaks parlamendierakonna esimees ja minister. Aeg läheb, nn meediapeks jätkub, aga otsuseid ikka ei ole. Samas pälvis 26. veebruaril Bonnieri preemia Eesti Ekspressi ajakirjanik Tarmo Vahter, kes mullu 7. veebruaril avaldas Eesti Ekspressis loo "Heiki Kranich üürib maadevahetajalt luksuskorterit" ja 30. oktoobril samas "Maadevahetuse pöörasid parseldamiseks reformierakondlased".

Viimatinimetatud uurimuslugu "paljastab maa-ametilt kohtuga välja nõutud dokumentide abil maadevahetuse saladused: 2001. aastal lükkas riigikogu liige ... vale abil Toompeal läbi maadevahetuse reeglite muutmise. ... alustati ulatuslikku tegevust hinnaliste riigimetsade kättesaamiseks. Riigilt asendusmaana saadud mets raiuti poollagedaks ja müüdi edasi Reformierakonda rahastanud puidutöösturitele." On tähelepanuväärne, et Bonnieri konkursi žürii, kuhu kuulusid Äripäeva, Eesti Ekspressi, Eesti Päevalehe, Postimehe, Maalehe ja Õhtulehe peatoimetajad, otsustas just eespool viidatud lugude eest preemia anda.

Viimaks ongi nii, et lendlause "Kusagil struktuurides on kallutatud jõud" on tegelikult meeleheitlik appikarje ja püüd vähegi tasakaalustatud asjade käsitlemise poole? Tajumine, et isikuvabaduste ring on Eestis ahenemas ja vajab tasakaalustamist.

24. veebruaril peetud iseseisvuspäeva kõnes ütles vabariigi president muuhulgas järgmist: "Ebakindlus ja teadmatus homse ees on kasvanud tasemele, mida me pole aastaid näinud. ... Eesti ees seisvad ohud ei ole ainult majanduslikud. Vajadus teha karme ja kiireid otsuseid ei vabasta kedagi vastutusest säilitada Eesti demokraatlikku parlamentaarset riigikorda. Majanduskriis ei saa peatada Eesti põhiseaduse kehtimist. ... Seejuures peab opositsioonile jääma võimalus kasutada kõiki parlamentaarsele riigile omaseid vahendeid oma seisukohtade tutvustamiseks ja kaitsmiseks."

Tahaksime eraldi rõhutada vaba ajakirjanduse vastutust ühiskonna ees. Vaba ajakirjandus ei ole vabadus kirjutada mida tahes. Vaba ajakirjandus peab olema eetiline, aus ja isikuvabadusi kaitsev. Ajakirjandus, kui ühiskonda mõjutav, ühiskondlikke hoiakuid kujundav meedium ei tohi lamestuda kellegi tööriistaks või rahategemise masinaks.

Taolisi arenguid on reljeefselt kirjeldanud Daniel Vaarik oma 12. veebruari Sirbis avaldatud artiklis "Tühi mikrofon": "... väidan, et ühel vaiksel päeval, kui keegi ei vaadanud, murdus midagi Eesti ajakirjandusväljaannetes kui ettevõtetes põhjalikult ja võib-olla ka jäädavalt. Murdus nimelt arusaam meedia ühiskondlikust rollist ning see asendus teadmisega, et meedia on ainult ettevõtlus. On raske leida küünilisemat elukutset kui tänane ajakirjanik Eestis. ... Keegi, kes disainib tekste, mille eesmärk on müügiedu. Ülikoolis lubati midagi hoopis muud ning see teadmine teeb inimesed mürgiseks. ... head kirjutajad eksisteerivad aga selles masinavärgis lihtsalt sellepärast, et nad ei sega süsteemi ja tulevad sellele isegi kasuks. ... Nad on teatavas mõttes isegi kollaborandid, kes jätavad väljastpoolt vaatajale mulje, et ajakirjandus on alles. Kui nad lahkuksid, kukuks näilisus kiiremini kokku. ... Kus on see ühiskondlik kangas, ühine infoväli või avalik sfäär, mis kunagi mitte väga ammuses minevikus sai muu hulgas tegelikuks tõukejõuks rahvustunnete tekkimisele ... ."

Korruptsioon on üks ebameeldivamaid meie ühiskonda lõhkuvaid väärnähtusi. Esinegu ta riigi- või kohaliku võimu teostajate hulgas, olgu teda õiguskaitseorganites või ajakirjanduses. Korruptsiooni puhul teeb asja uurimise keerukaks see, et võidavad nagu mõlemad pooled ja kuritöös kannatajat polegi: üks saab meelehead ja teine saab asja aetud. Eespoolkirjeldatud ajakirjanduse puhul toimib sama: kirjutaja saab meeleheana siseringi tunnustuse süsteemi sulandumise eest ja omanik saab müüginumbrid ning kasumi. Kahe "musta" võidu summa ei ole nende näidete puhul eriti suur võit. See pole bingo. Vastupidi. Mõlemal juhul on kaotajaks ühiskond.

Eestis ei tohi olla kohta avalikule õiguse mõistmisele ajakirjanduse vahendusel ja kohtute kallutamisele ajakirjanduse abil. Eestis mõistab õigust vaid kohus. Kuni kohus küsimust arutab, seni ei ole eetiline veel sündimata kohtuotsusele avalikkuse kaudu mõju avaldada. Kohtu all oleva, kuid süüdi mõistmata või kohtu poolt õigeks mõistetud inimese suhtes nn meediapeksu rakendamine ei saa vastata ausa ajakirjanduse eetikareeglitele.

Lõpetuseks tahame küsida: Kas me oleme kindlad, et Eesti ei ole juba kaldunud kõrvale õigusriigi teest? Kas opositsiooni õigused on siin tagatud? Kas kahtlustuse alla langenud inimesega käitutakse alati nii, et on tagatud tema igakülgsed inimõigused ja ei kahjustata tema võimalusi jätkata normaalselt oma elu ja karjääri? Kas ka nn jõustruktuuride kohta käivad eetikareeglid või piisab siin JOKK-moraalist? Kas Eesti ühiskonnas on ikka seaduse ees kõik võrdsed ja kuidas ühiskond saab osaleda selle võrdsuse või ebavõrdsuse kontrollimisel?

Ajendatuna murest Eesti edasise arengu ja meie kõigi võimaluste pärast kindlustada siinmail vabadusi garanteerivat, solidaarsusel põhinevat, teotahtelist, jõukat ning korruptsioonita ühiskonda, algatasime vaba ühiskonna liikumise. Kutsume liikumisega ühinema kõiki eestimaalasi, kelle ideaaliks on just niisugune, tõeliselt vaba ühiskond.